Päev pärast viimast Torino olümpiadistantsi teatas Kristina lähedastele: mul on uus unistus – kuld Vancouverist. Hakkaks õige üheskoos selle poole liikuma, kirjutab SL Õhtuleht.

Kas pole sinust häbematu loota kulda, kui sul pole varasemast ainsatki olümpiamedalit? Sa võinuks olla tagasihoidlikum, sihtida pronksi.

Egas ma nii äpu ka pole. Mul ju medaleid varasemastki. Hindasin oma võimalusi reaalselt, enesetunne oli tõesti hea. Ning ma lähen alati võitma, tulgu, mis tuleb.

Millised pained sul olümpiastartide eel tegelikult turjal olid?

Keegi ei taha uskuda, aga tegelikult õhkasin rõõmu ja rahu. Imelik tunne oli sees, sest tavaliselt olen pigem närvis, ent see närvisolek ei tapa vaid lisab jõudu. Ma läksin esimese distantsi eel ju magamagi nii, et silmad kinni ja palks!, uinusin. Hetkega. Kõik oli nii täiuslik – enesetunne, viimane laager Santa Caterinas -, et hakkasin suisa kartma.

Jess, ma jõudsin olümpiale elusa ja tervena!

Oled ju varemgi olümpia eel väga heas vormis olnud, ja siis tuleb saatuselt mingi hoop.

Nii on. Olen täiesti kindel, et saanuks Salt Lake Cityst mõne medali ja Naganos võitnuks 30 kilomeetris pronksi. Julia Tšepalovat ja Stefania Belmondot ma poleks võitnud aga pronks oli vaba – mine ja võta.

Kõik, mis varem juhtus, on muutnud mind kohutavalt tugevaks. Torino olümpia eel tegin kõik, et midagi vahele ei tuleks. Kutsusin appi inimesi, kes aitaks täita teele tekkinud auke. Et kõik kulgeks sujuvalt. Oli esimene varuplaan, teine varuplaan, kolmas varuplaan…

Ja siis tuleb mingi itaalia oinas ja kihutab teel Santa Caterinast Torinosse su autole tagant sisse.

Jah, aga kõik läks lõpuks hästi. Kui avarii juhtus, oli esimene mõte, kas jäin terveks. Jäin! Kui Pragelatosse saabusin, olin ülirõõmus: jess, ma jõudsin olümpiale elusa ja tervena! Nüüd on kõik trumbid minu käes. See oli eriliselt magus tunne.

SL ÕHTULEHT